Meie Arzamass oli vaikne, rohelusse uppunud linnake. Vanade plankude varjus kasvas hulgana kirsse ja suveõunu, kreeke ja punaseid pujenge. Aedade vahelt looklesid läbi linna vaiksed õitsvad tiigid, kus elasid ainult libedad ründid ja vastikud kärnkonnad -- mõistlikud kalad olid ammuilma välja surnud. Mäe all voolas Teša jõeke. Arzamass oli nagu suur pühakoda -- linnas oli ligi kolmkümmend kirikut ja neli mungakloostrit. Kirikud olid täis pühasid imettegevaid ikoone, aga imesid ei sündinud linnas millegipärast kuigi palju. Küllap vist seetõttu, et kuuekümne kilomeetri kaugusel asus kuulus Sarovi klooster, kus elasid vagad pühamehed, kes kõik imed enda juurde meelitasid. Rahvas teadis sageli rääkida, et Sarovis olevat keegi pime nägijaks saanud, mõni limpjalg käima hakanud või küürakas selja sirgu ajanud, aga linnas, meie ikoonide juures ei juhtunud ilmaski midagi.
