Eesti Vabadussõjas kaitsesid kodumaad kõrvuti kogenud sõduritega koolipoisid – vabatahtlikena rindele läinud noored, kes enamasti asusid sõjateele otse koolipingist. Nende väljaõpe oli napp, kuid võitlusvaim kindel.

Õppursõdurina teenis eri väeosades kokku 2000–3000 kooliõpilast. Koolipoisid võitlesid rindel ja julgestasid tagalat. Võitlusindu lisas neile kaaslaste vaprus ning üldine sõjameeleolu – paljudel õppuritel olid isad ja vanemad vennad mobiliseeritud.

Raamatusse on koondatud õppursõdurite mälestusi ajast, mil nad läksid ühise vaimustuse najal sõtta, hoolimata kehvast varustusest, napist toidust ja vanemate vastuseisust. Vabadussõja esimestel kuudel tuli taluda külma ja nälga, leppida kesise arstiabi ja tõrkuva relvastusega ning õppida rasketes tingimustes toime tulema iseenda ja oma hirmudega.

Raamatus ilmunud mälestuskatkete hulgas on meenutused romaani «Nimed marmortahvlil« autorilt Albert Kivikaselt, väljavõte soomusrongil nr 2 võidelnud kunstnik Eduard Wiiralti päevikust ja paljude teiste toonaste õppursõdurite lood nii lahingutest, õppustelt kui ka sõdurite igapäevaelust. Nende mälestustes on traagikat ja huumorit, kuid ülimalt selgesti kumab neist läbi noorte sõttaminejate kindel võitlustahe ja kohati sinisilmne teadmatus ees oodanud ohtude tõsidusest.

«Koolipoisid tõid meile usu, et meie võidame, ja see on suurim and, mis nad on andnud Eesti Vabariigile ta sünniajal.»
– Johan Laidoner