Tove Ditlevsen (1917–1976) oli möödunud sajandi tuntumaid ja skandaalsemaid Taani kirjanikke. «Kopenhaageni triloogias» vaatab ta tagasi oma harukordsele elu- ja loometeele.
LAPSEPÕLV
Väikese Tove lapsepõlv möödub Vesterbro töölisagulis, mille eluolu kujundab I maailmasõja järgne majandussurutis. Kitsastes oludes kasvav laps leiab pelgupaiga kirjanduses, ahmides endasse kõike – kirikusalmidest muinasjuttudeni.
NOORUS
Teismeeas jõuab Tove sihikindlate kirjanduslike katsetustega niikaugele, et suudab kirjutada esimesed «päris» luuletused. Tajudes intuitiivselt nende väärtust, otsib ta meeleheitlikult võimalusi oma loomingu avaldamiseks ja kirjanduslikesse ringkondadesse pääsemiseks. Naise esimene luulekogu ilmub II maailmasõja künnisel.
SÕLTUVUS
Õnnetu abielu temast tunduvalt eakama kirjastaja Viggo F. Mølleriga päädib Tove esmakordse viibimisega närvikliinikus. Järgmisest, õnnelikust abielust noore tudengi Ebbega sünnib esimene laps. Tove on kirjanduslikult viljakas ja avaldab igal aastal mõne teose, kuni juhuslik kohtumine arsti ja teadlase Carliga, kellest saab naise kolmas abikaasa, paneb alguse eluaegsele sõltuvusele meelemürkidest. Alles neljandat korda, Victoriga abielus olles õnnestub Tovel asendada mõnuained mõneks ajaks sõltuvusega armastusest.
