«Vihm tabas Martin Pehki jalgrada pidi mäkke tõusmas, kiirest käigust hingeldades, elevil ees ootavast avarusest. Päike ei jõudnud õieti pilve taha minna, kui juba sadas tihedat suvist vihma ja päikeses sätendavad piisad heitsid kõige üle rõõmsa hõbedase loori, mille all maastik läbipaistvalt helendama lõi. Kestab mõne minuti, aga teeb läbimärjaks... Kraed üles kiskudes kalpsas Pehk mäeveerul kasvavate puude poole. Haralise toominga all leidis ta istumiseks paraja koha, tõmbas jakihõlmad koomale ja toetas selja vastu krobelist tüve. Maapind oli soe ja turvaline; nägu kuivatades tundis Pehk, kuidas süda lööb, kuidas pulbitseb veri lihastes, tajus omaenda jahedat kätt vastu vihmast märgi palgeid - ja kraevahele valguvaid veeniresid pelgamata, neist ootamatut mõnu tundes, jõudis temani lihtne joobnustav teadmine: ma olen siin, nii siin ja olemas kui võimalik. /../

Kaks aastat polnud Pehk midagi kirjutanud ja paistis, et nii jääbki. Üha enam tundus, et tema väikese jutukogu ilmumine, teatav menugi, mis sellele osaks sai, oli tähendusetu juhus. Kehval ajal kõlbulik keskpärasus. Ise oli ta oma kesisust taibanud, ent ühtlasi oli selgeks saanud, et paremini kirjutada ta ei suudagi. Vanaviisi jätkata polnud mõeldav, uued ideed, millega ta katsetas, olid üksteise järel läbi põlenud. Nii oli ta resigneerunult loobunud – kuni tundis nüüd äkki üleni palavaks minnes, et seekord sattus ta millelegi, mis teda puudutab. Tõeliselt, võib-olla rohkem, kui ta tahaks.»