Kahesaja aasta eest kogu Euroopat haaranud pikkades ja veristes [i:25792] sõdades osales Venemaa poolel sadu baltisakslastest ohvitsere ja kindraleid Eesti alalt. Siiski vaid üksikud neist panid hiljem kirja oma mälestused – nende seas iidsest kohalikust suguvõsast Eduard von Löwenstern (1790–1837), hilisem kindral, kuid kõneksoleval ajal alles noor husaariohvitser.

Tema sõjatee algas 1806. aasta oktoobris Vene vägede sissemarsiga Preisimaale, järgnes teenistus garnisonides Kuramaal ja Poolas, 1810. aastast kindral krahv Peter von der Pahlen noorema adjutandina. Löwenstern tegi kaasa 1812. aasta Isamaasõja ning Vene armee välismaa-sõjakäigul 1813–1815 «Pahleni ratsanike» retke läbi lahingumöllust haaratud Saksamaa ja Prantsusmaa kuni Pariisini välja.

Eduard von Löwensterni mälestused annavad elavalt edasi ajastu vaimu, paistes samas silma haruldase avameelsusega. Lisaks enda panusele tolles mastaapses sõjas jutustab autor oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning intiimsematestki eraelu seikadest. Noor husaariohvitser nautis seiklusi ja võõraid maid, lööminguid ja duelle, kaunite daamide seltskonda ja teda nii mõnigi kord laostada ähvardanud õnnemänge, tulles siiski pea igast olukorrast välja võitjana.