Iisraeli kirjanik David Šahar (1926-1997) sündis Jeruusalemmas, pärinedes viienda põlve israeliitidest. Lõpetanud sealse ülikooli filosoofiateaduskonna, kujunes temast kirjanik, kelle kogu looming võrsus ehedast Püha Maa kultuurist, mis ei ole niivõrd religioosne, kui sügavalt humaanne. Teda on pärjatud arvukate kirjanduslike aunimetuste ja preemiatega nii kodu- kui välismaal, eelkõige Prantsusmaal, kus ta periooditi elas ja töötas ning kus tema teoseid on ka kõige enam tõlgitud.
Kirjaniku inspiratsiooni ammendamatuks varamuks on tema lapsepõlvemälestused. Jõulises, huumoriga segatud poeetilises nägemuses loob Šahar oma nooruse Jeruusalemmast elava värvikireva pildi, tulvil tegelaste unelmaid. Need pildid toovad silme ette tegelaste isikupära ja moraalse õhkkonna, kus valitsevad vastuolud ja pinged, aga ka omapärase elulaadi, mida iseloomustab muretus, sallivus, huumor.
Romaanitsüklisse «Purunenud anumate palee» (mõiste pärineb juudi müstikast) kuuluvat «Krahvitari päeva» on peetud selle tsükli kõige lüürilisemaks ja nostalgilisemaks – see viib lugeja 1938. aasta Jeruusalemma, araablaste ulatuslike rahutuste aega, mis pöörab segi mitmed rahumeelsed suhted ja kujundab suurel määral järgnevat aega. «Krahvitari päeva» tonaalsus on mitmeti võrreldav Evelyn Waugh' romaaniga «Tagasi Bridesheadi», sest mõlemad räägivad maailmast, mida enam ei ole ja mis ilmub seda kirkamais värvides.
Šahari loomingule on pühendatud mitmeid kirjanduslikke uurimusi; mälestusliku ainese töötlemises on võrreldud teda ka Marcel Proustiga.