Mu kallis B, mu süda, mu hing. Soovin vaid, et meil oleks olnud rohkem aega.
Soovin vaid, et meil oleks olnud rohkem aega otsida tütart, kellest ma poleks pidanud loobuma. Tütart, kelle oleksin pidanud julgema endale jätta, julgema sulle temast rääkida, julgema maailmale temast rääkida.
London, olevik. Vaadates tundmatu naise ja lapse tuhmunud mustvalget fotot kolletava noodilehe kõrval, arutleb Ella, kuidas need kaks asja saavad olla seotud tema suguvõsaga. Need jäeti tema perekonnale Hope’s House’i, mis oli varjupaik vallalistele emadele, kelle beebid anti lapsendada.
Peagi saab Ella teada, et foto on tehtud kaunil Kreeka saarel Skopelosel, Egeuse mere türkiissiniste lainete keskel. Naine fotol on tihedalt seotud tema suguvõsa pärandiga. Kui ta räägib sellest oma uuele kallimal Gabrielile, ütleb mees Ellale, et ta peaks minema saarele seda saladust lahendama. Mees lubab teda oodata.
Kahtlev Ella otsustab siiski minna. Skopelosel saab ta teada südantlõhestava loo kuninglikust perekonnast, kes oli sunnitud kodumaa maha jätma ja Londonis uue elu rajama. Lisaks kuuleb ta tüdrukust, kes oli erakordselt musikaalne ning vallutas noore viiuldaja südame. See tüdruk oli aga sunnitud noormehe ja Londoni oma perekonna pärast maha jätma.
Ella avastab, millise ohvri kaks noort armunut tõid, ja kohtub oma Kreeka sugulastega. Kas too lugu annab talle aga julgust järgneda oma südame häälele tagasi Londonisse ja Gabrieli juurde, või võidab tema südame hoopis saare ilu, mis viib teda sootuks uue armastuse juurde?
