Mida see tähendas, kui Vladimir Putin astus 2008. aastal Venemaa presidendi kohalt peaministri kohale ja 2013. aastal hakkas uuesti riigipeaks?

Putini-Medvedevi kildkond, ülirikkad endised KGB-lased, advokaadid ja ettevõtjad, nimetavad riigiaparaati kontora'ks – firmaks. Nad käituvad nii, nagu kuuluksid kõik selle firma aktsiad neile. Nende käsutuses on Euroopa suurimad relvajõud, mis on varustatud pooltega maailmas leiduvatest tuumalõhkepeadest. Vene õhujõudude strateegilised pommitajad sisenevad alatasa Briti õhuruumi, et kindlaks teha, kui kiiresti britid reageerivad.

Et tulevasest sõjapidamisest hirmutavat aimu anda, korraldas Kreml 2007. aastal naaberriigile Eestile küberrünnaku. Selle tulemusena jooksid kokku arvutid, vaikisid mobiiltelefonid. Oli oht, et elu riigis seiskub. Kas tsaar Vladimir kiusas väikest iseseisvat riiki, kes ei suutnud vastu lüüa, või valmistus millekski märksa suuremaks?

Putini jõupoliitikat on nimetatud uueks külmaks sõjaks. Autor Douglas Boyd väidab, et see on vana poliitika, ainult relvad on uued ja nendeks on energiakandjad. Vene energiaressurssidest sõltub nüüd juba pool Euroopat ja Moskva võib kraanid igal hetkel kinni keerata.

«Kremli vandenõu», kus sageli saavad sõna asjaosalised ise, on on hirmutav lugu tuhandeaastasest sõjakäigust, mille käigus kujunesid välja nüüdsed venelased.

Homne? Seda võib tuletada minevikust. Meestel, kes praegu Kremli firmat juhivad, on samasugused pürgimused nagu Ivan Groznõil või Katariina Suurel...