Raamat esitab esmakordselt Eestis hõlmava käsitluse (kirjandus)kriitika mõistest ja institutsioonidest, kriitika toimimisest metateksti ja kontekstina, kriitika suhestumisest ühiskonna, kirjanduse ja kirjanduslooga, kriitika meetodist ja kriitika uurimisvõimalustest. Raamat lähtub tänapäeva kriitikateoreetilisest kogemusest, resoneerides eriti kultuurisemiootilise (Tartu-Moskva koolkonna) ja hermeneutilise lähenemisviisiga, kuid püüab samas intensiivselt arendada algupärast arutlust, olles ühtlasi autori tunnetusteoreetilise arengutee kokkuvõtteks. Raamat on mõeldud teoreetiliseks abivahendiks nii kõrgkoolide kirjandus- ja kriitikakursustele kui ka kõigile kirjandusõpetajatele ning kirjanduse ja kriitika süvahuvilistele. Teksti jälgimise hõlbustamiseks on see esitatud kaheplaaniliselt, põhiarutluse ja selle kõrval kulgeva definitsioonide, märksõnaseletuste ja väidete plokina.
Monograafia põhineb aastatel 1978–1979 peamiselt ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldatud asjaomastel artiklitel ning Tartu Ülikoolis 1997 – 1998 peetud loengutel.