Ajas orienteerumine on inimese põhivajadus. Kujutlused aja algusest ja lõpust, aasta tähtpäevade kalender, aga ka omaenda koha määratlemine maailma ajaloos, mis ilmneb suurte religioonide ajaarvamistes – see kõik on niisuguse ajamõistmise väljendus. Meie arvestame aega Kristuse sünnist ette- ja tahapoole.
Tänapäeval tundub see ajaarvamine enesestmõistetav. Seda, et see pole alati nii olnud, tõestab Hans Maier põnevas ja briljantselt kirjutatud kultuuriajaloolises ülevaates. Seejuures uurib ta niisuguseid küsimusi, nagu: mida kujutab endast kristlik ajaarvamine, kuidas arenesid selle põhivormid, kuidas selgitada kalendri tekkimist? Maier kirjeldab ka kristluse vastu suunatud poliitilis-kultuurilisi mudeleid, mis lõid vastand-ajaarvamisi ja vastandkalendreid.
Raamatule on lisatud allikad, millele käsitlus toetub ja pildimaterjal.

Hans Maier on sündinud 1931. aastal. Alates 1962. aastast on ta Müncheni Ülikooli poliitikateaduse korraline professor; 1966–1970 oli ta Saksamaa Liitvabariigi haridusnõukogu liige, 1970–1986 Baieri Liidumaa haridus- ja kultuuriminister. Alates 1988. aastast on ta Müncheni Ludwig Maximiliani nimelise ülikooli (Romano Guardini õppetooli) kristliku maailmavaate ning religiooni- ja kultuuriteooria professor. Ta on avaldanud arvukalt kirjutisi.