Raamat annab ülevaate muutustest eestlaste usuelus 20. sajandi II poolel. Allikana on kasutatud religioossete inimeste elulugusid, millest enamik on kogutud aastatel 1998-2000. Muutuste dünaamika avaldub põlvkondade lõikes. Vanema põlve eluloojutustajad mäletasid usku veel kui normi: suurem osa rahvast pidas end seotuks kirikuga. Religioosseks kujuneti peamiselt kasvukeskkonna mõjul. Kristlik müüt ja luterlik mentaliteet olid elujõulised, määrates väärtusi ning hoiakuid.
Suured muutused algasid nõukogude ajal. Religioon sai normist alternatiiviks. Usklikuks kujuneti otsingute käigus. Nõukogude ajal oli motiiviks eelkõige vastandumisvõimaluste leidmine kehtivale korrale, teisel iseseisvusperioodil aga lahenduste leidmine isiklikele probleemidele. Elulugudesse sugenes sünkretismi. Eluloojutustajate usulise enesemääratluse kujundamisel jäi kristliku müüdi mõju nõrgaks, taandus luterlik mentaliteet. Samas tugevnes new age'i müüdi mõju. Ühistele ja välistele autoriteetidele ning ideaalidele orienteeritus asendus suunaga isiklikele ja sisemistele kogemustele.