Juhan Kunderi kahevaatuseline nali «Kroonu onu» ilmus 1885.a. Ei ole kahtlust, et Kunder sellegi naljamängu jaoks võõrkeelsest kirjandusest eeskujusid on laenanud, siiski on mängus oma jagu eesti algupära. Kunder on kirjaniku silmaga näinud rahva elu pahesid ja on katsunud neid pilgata.
Nii on harilik nähtus, et esimesed talude ostjad, niipea kui nad kanda oma maa pääle said kinnitada, uhkuse küüsi langesid ja oma kehvemate naabrite - rentnikkude - vastu õige upsakaks läksid. Eestlase iseloomus on juba kord varanduseuhkuse joon, mis kordub igal võimalikul juhtumisel. Kinnimakstud koht ja tubli rahapaun - need teevad meie talumehe alles täismeheks. Nende juures ei karda ta kedagi, ei kartnud ka varemini ei mõisnikku ega ülemust; omasuguse, kuid aineliselt kehvema suguvenna vastu oli ta isegi ülbe. Raha armastab aga raha, ja talumees tahab häämeelega, et ta tütar ja poeg rikkasse perekonda pääseksid. Mõnikord kujuneb sarnane püüd koomiliseks, vahel ka tragikoomiliseks, iseäranis kui armastajad oma tunnetele voli andes, teisel arvamisel on. Seda nähtust on J. Kunder tähele pannud ja naeruvääriliseks püüdnud teha.
A. Raud