«Wallesmanni kantseleis ajavad kaks meest juttu. Wallesmann on vana mees, ja vana on ka ta võõras, Romakkaneeme Joosep, uudsetalunik kaugelt Moinajärve rannalt. Kevadest head teed tarvitades on Joosep nimismehe jutule sõitnud, kuulama, kuidas lood Romakkaneeme uudsetalu päriseks-nõutamise asjadega seisavad. Vana nimismees ja Romakkaneeme Joosep on head tuttavad. Nimismees on Joosepit alati tubli mehena tundnud ja sellepärast peabki ta teda heaks võõraks. /.../ Ja kui nimismehe kätte kord tuli Moinajärvele sõita uudsetalu ametlikult üle vaatama, siis oli Joosep alati venega vastas Alpaslahe rannas, kus rannamailt tulev teerada lõppes. Mullu suvel oli olnud viimate ülevaatamine ja seejuures oli tulnud ilmsiks, et talu oli igapidi seesuguses korras, et tema eest täit maksu võis maksta ja et talu päriseks võis lunastada.»
