Tõsiloo «Kuhu kõik nad jäid?» teises raamatus püüan tagasi vaadata sündmustele, mis algasid Kagu-Eestis 14. juunil 1941. Otsetõuke selleks andsid kaks «peiteleidu» Võrumaalt.
Ain Tiganik kirjutas tollest päevast ja järgnevast 1964. aastal Kanepis majas, mille oli äsja ehitanud. Kirjutas, et vähemalt tema poeg ja tütar, kes olid sündinud Novosibirski oblastis, teaksid, kuidas ta põrgus elas. Salamisi hellitas ta lootust, et kord ilmuvad tema mälestused trükis, kuid esialgu varjas ta neid isegi laste eest.
Inga Jõgeval jätkus kirjutamistahet Rõuges 1988. aastal, kui ta oli liikumisvõimetu.
Ain Tiganiku ja teiste vangide mälestused paotavad ukse maailma, kuhu vaevalt igatsed sattuda. Näha kaaslaste hääbumist, ilma et suudaksid neid kuidagi aidata. Ühel hommikul mitte enam narilt tõusta.
Mõnigi endine vang on pojale öelnud: «Parem, kui sa sellest, mida minu silmad näinud, ei tea.»
Kas imekombel vangilaagrist pääsenud mehed ja Siberist naasnud naised pelgasid, et see, mis nendega tehti, võib korduda? Või püüdsid nad kõike unustada?
Eakate inimeste mälestusi, aga ka nende omi, keda pole enam meie hulgas, tõsiloosse sulatades olen talitanud suisa teisiti. Olen usaldanud kahele raamatule säilitamiseks mälupilte ajastust, mille kordumist ei soovi.
