Prantsuse antropoloogi ja teadusloolase Bruno Latouri (1947) üks värskemaid raamatuid «Kuhu maanduda?» (esmatrükk 2017) kujutab endast tema nägemust uuest poliitilise orientatsiooni suunast, mis on vajalik tänapäevases maailmas. Ta pakub välja hüpoteesi, et viimase viiekümne aasta poliitikat on võimalik mõista vaid kliimamuutuse ja selle eitamise pinnalt: «Ilma ideeta, et oleme sisenenud Uude Kliimarežiimi, ei saa mõista ei ebavõrdsuse plahvatuslikku kasvu, ei deregulatsiooni ulatust, ei üleilmastumise kriitikat ega ennekõike paanilist iha otsida vana head kaitset rahvusriigist – mida nimetatakse üsna ekslikult «populismi esiletõusuks».
Uue Kliimarežiimi universaalseks omaduseks on eri inimgruppe läbiv tunne, et maapind kaob jalge alt. Selle olukorraga toime tulemiseks pole küsimus pelgalt faktilises teadmises klimaatiliste tingimuste kohta, vaid selles, kuidas elada ühises kultuuris, pista rinda samade ohtudega ja teha seda maastikul, mida tuleb uurida üheskoos. Seejuures on otsustava tähtsusega, kas õnnestub märgata, alal hoida ja kalliks pidada võimalikult suurt hulka maailmakuulumise viise. Maisuse poole!
Bruno Latour (1947), Pariisi Poliitikauuringute Instituudi (Institut d'études politiques de Paris) endine professor, on enim tuntud oma töö poolest teaduse- ja tehnikauuringute vallas. Eesti keeles on temalt varem ilmunud raamat «Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast» (TLÜ Kirjastus, 2014) ning esseed «Teaduse uuringute mõju poliitilisele filosoofiale» (Akadeemia 2012, nr 4) ja «Miks on kriitikal toss väljas? Tõsiasjadest hooleasjadeni» (Akadeemia 2020, nr 2).
