Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri «vereteatreid», kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.