Uhkelt kõrgusid suured ilusad hooned mere kaldal. Viimse hetkeni pidid nad tunnistust andma nendest, kes seal kord elasid ja töötasid. Tänavatel ja väljakutel ei olnud sissemurdvatele tormivoogudele miski vastu seista suutnud. Siin-seal paistis mastide ja talade tüükaid. Ent mis see's tähendas? Oli tolles surnud linnas siiski veel mõni olend ellu jäänud? Kolm, viis, üheksa punases skafandris kogu väljusid kiiresti sadama kõige suuremast ehitusest. Nad kogunesid žestikuleerides hooneesisele väljakule, osutasid rohekashallile taevale, kuhu kerkis Ortu tükk otsekui veidrakujuline hiigelkuu, ning ruttasid minema. «Märkasid hädaohtu!» sosistas Gil kergemalt hingates. «Mäherdune juhus, et me otse...» «See pole juhus, Gil!» seletas lülitusklahvide kohale kummardunud Ippur. «Teadsin, et üks maandumisgrupp pidi olema Husi linna juures Mejule laskunud. Loomulikult hoiatati neid suurkuulilt. Küllap nad jõuavad õigel ajal väljapoole hädaohtu.» Pilt muutus veel kord. See nihkus nii kaugele, et meju oli üleni näha. Hõõguvatest gaasidest pikk tulejuga taga, tormas Ortust eemaldunud mass planeedi poole. Äkitselt ta lõhkes, nagu oleks vastu müüri pasikunud. Tükid lendasid ookeani ning tungisid pinnasesse. Nüüd läks põrgu lahti.
