Eesti taasiseseisvusaja esimese naiskirikuõpetaja Juta Siiraku (s. 1929) mälestused nii lapsepõlvest Virumaal kui ka ajast, mil meie maa vappus Punaarmee tankide all.
Õppimine EELK Konsistooriumis Tallinnas 1948-1949, detailsed mälestused küüditamisest 1949. a., küüditatuna Siberis... Tagasi Eestis 1956, uue kodu rajamine Harjumaal Keila kandis, uus algus jälle EELK Konsistooriumis 1973 – nüüd juba kindlalt valitud teel.

September 1944, Eestimaa «vabastamine»:
«Küla, kuhu õhtuhämaras jõudsime, oli peaaegu tühi, keegi siiski juhatas meid ühte tallu, kust inimesed polnud ära läinud. Sinna jõudnud, kuulsime kõige süngemat häält, mida elus olen kuulnud – vene tankide müra ja tundsime, kuidas maa väriseb roomikute all. Vist mingi sisemine kaitsemehhanism pühkis mälestustest selle öö. Järgmised päevad oli vaid ahastav nutt. Tundus, et pisaratel pole lõppu ja peale pisarate pole enam midagi jäänud. Olime kaotanud kõik: oma tuleviku, lootuse, armastuse, oma vabaduse, oma Eestimaa. Maa, millel kõnnime, maa, mis meid toidab, maa, mida armastan mina ja mu rahvas.»