Selles raamatus unistab raamatu peategelane – laps – ideaalsest maailmast, mis oleks olemas siis, kui tema oleks vanaisa. «Kui mina... Kui mina oleksin vanaisa, siis... Jah, kui mina oleksin vanaisa, siis ma oleksin üks igavesti vägev vanaisa ja mul oleks palju lapselapsi. Vähemalt kümme, aga võib-olla hoopis kaksteist või kolmteist. Meil oleks koos hästi lõbus olla ja ma arvan, et ma vist meeldiksin neile isegi rohkem kui nende oma emad ja isad, sest ma ajaksin neile alati naeru peale ja mängiksin nendega kogu aeg igasuguseid põnevaid mänge ja lubaksin neil alati kõiki asju teha.» Lapse piiramatu fantaasia seguneb raamatus täiskasvanuliku võimalusterohkuse ja vanaduspäevade ajaküllusega.