Selle südamliku loo tegelased on jälle vennakesed, kellele tundub, et nad on jäänud maailma üksi ja et vanematega on midagi juhtunud. Ühtlasi on see lugu kellatundmise vajalikkusest.

Suur vend arutleb: «Elu aga peab minema edasi nagu tavaliselt! Väikevend tahtis alati veidi telekat vaadata, kui ta oli lasteaiast koju jõudnud. Ta istus vaibal ja sõi ära ühe väikse küpsise. Nüüd oli meil suur probleem. Meil ei olnud kodu. Meil ei olnud vaipa. Meil ei olnud telekat. Ega voodeid, milles magada. Ja eelkõige ei olnud meil väikest küpsist. Ometi olin ju lubanud venna eest hoolitseda! Ja seda kavatsesin ma teha».

Kõigepealt oli vaja ehitada maja, muretseda voodi, ehitada telekas ja lõpuks küpsetada üks väike küpsis.