Ühte nägu on rahvahulgast tuvastada väga lihtne. Me suudame seda teha peaaegu iga nurga alt – lähedalt ja kaugelt, silmast silma ja piltidelt – ja nii sageli, et peame seda enesestmõistetavaks. Kuidas me seda aga teeme, on üks teaduse suurtest saladustest.

Nägemine on seotud paljuski sellega, mida teeb meie aju. Väikesel ja aeglasel aju pole ei aega ega võimekust säilitada ja meenutada nähtud pilte tervikuna ja iga nurga alt. Selle asemel püüab ta otsustada, mis on tähelepanemiseks oluline ja mis mitte.

Harvardi ülikooli teadlane Richard Masland (1942–2019) selgitab, kuidas meie aju maailmast selgust saab: ta alustab hetkest, mil footonid võrkkestale satuvad, räägib keerulistest närvivõrgustikest, «intelligentsetest» arvutialgoritmidest ning sellestki, miks mõne inimese neuronid reageerivad ainult Jennifer Anistoni näo nägemise peale.

«Kui näeme, siis teame» on sügavuti minev, kuid samas lihtsalt mõistetav uurimistöö sellest, kuidas aju teavet töötleb – kuidas see maailma tajub, õpib ja meelde jätab –, ning seda tutvustatakse silma sisemise elu uurimise kaudu.