Autori eessõnast:
Põllumajanduse kolhoseerimine on väga ulatusliku tähendusega ja ühtlasi üks kummalisemaid sündmusi mitte ainult Eesti ja nõukogude riigi, vaid kogu maailma ajaloos. Selleks, et ajalooline «seaduspärasus» teostuks, - et põllumajandus tingimata sotsialistlikuks saaks ning seega, nagu väidetakse, oma arengus «kvalitatiivselt» kõrgema taseme saavutaks, ei pandud paljuks ühtki ohvrit, ei põrgatud tagasi mitte üksnes elujõulise põllumajanduse laostamisest, nagu see Eestis toimus, vaid ka paljude miljonite inimelude otsesest või kaudsest hävitamisest. Ent kuidas on seletatav nähtus, et kommunistliku partei püüded, mis ju ometi siiralt taotlesid head - põllumajanduse täiuslikumat, kõrgemat taset - saavutasid tegelikult midagi sootuks vastupidist - selle täiusliku allakäigu, pealegi üpris üürikese aja jooksul.
Seletust otsib autor ühe Eesti küla näite varal.