Narva linna piirava Vene sõjaväe püstitatud löövides ning barakkides, millest suurem osa asetses kindral-feldmarssal Feodor Golovini peakorteri läheduses, jahvatati vilja. Hommikust õhtuni mürisesid seal rasked käsikivid, mida oma ihurammuga pidid ringi ajama Virumaalt kinnipüütud talupojasoost naised ja tüdrukud, keda venelased nagu meeletuid tööloomi sundisid oma suurt sõjaväge orjama.
Samal ajal kui ühed talunaised veeretasid raskeid jahvatuskive, avasid teised viljatündreid ja -kotte, millest puistasid mürisevate veskikivide vahele teri või jällegi täitsid neid jahuga. Nõnda pidid kõik vangid venelaste leeris orjama päikesetõusust kuni hilisööni, nii et nende küünealused olid verised ning käed rakkus. Kuid vaatamata rängale orjusele lasksid venelased neid peaaegu nälgida, ja ainult salamahti suhu poetatud viljaterad hoidsid neil veel hinge sees, lastes väsimusest tuikudes püsida jalul.