Seitse inimpõlve tagasi, millal Issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus Jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki. Ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg - Karl Kaheteistkümnes. Olgugi et ta isa trooniase oli veel soe ja kuningakojas kestis kurvastus ja lein, hakkas noor kuningas oma vanaema Hedvig Eleonore suureks südamevaluks otsima lõbu pööraseist vallatusist: ta jooksis ja ratsutas mööda ääretuid Kungsöri metsi, kaasas ainult jäägrid ja lõrisevad jahikoerad, peletas seal koopast uniseid karusid, püüdis neid paelte ning võrkudega kinni ja tõi oma lossi.

... Samal ajal, millal Rootsi nooruke kuningas oma kodus nõnda rumalasti vallatles, tabas ta suurt ning vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus ning näljahäda. Et juba paaril aastal oli seal ikaldunud vili, siis pärast paastukuud, millal tulid kuumad ilmad, muutusid inimesed üpris rõõmsaks ning hakkasid põllutöödega aegsasti ruttama; ka vili tärkas maa seest õige varakult tõotades talupojale rohket ning õnnistusrikast saaki.

Aga vaata - siis võttis Jumal põldudelt kosutava vihma ning laskis tärganud põldudel viljadel põuakuumuses närbuda. Jaanipäeval hakkas aga äkki sadama, ja siis tuli külma vihma ööd ja päevad, nädalad ja kuud kuni mihklipäevani lakkamatult järjest, nii et seegi kasin vili, mis pärast maapõuest tärkamist oli jäänud kasvama, mädanes suures ning lainetavas vees. Varasügisel tulid aga külmad hallaööd, mis hävitasid ka herned, läätsed ja tatrad.