Vihased ja mässumeelsed monoloogid, ka sentimentaalsed ja pateetilised -- selle raamatu neliteist kõnet pole põlvest põlve edasi antud, sest neid pole kunagi peetud. Ent kui need naised olid pahased -- milleks neil oli kõigiti põhjust --, võinuksid nende kõned olla niiviisi sõnastatud: autori arvates. Naised ajaloost, naised kirjandusest, kes tahavad, et nad ära kuulataks, ja kes tahavad midagi saavutada. Effi Briest räägib oma kurdile koerale Rollole -- ta jättis õigel ajal rääkimata oma mehe Innstetteniga. Terrorist Gudrun Ensslin räägib kongi seinale -- kohtus ta vaikis. Ning Martin Luther jääb oma targa Katharina südide lauakõnede juures tukkuma… Pahased naised ei saavuta oma kõnedega midagi. Ent lugejaid ning paljudel kodu- ja välismaa lavadel mängitud monoloogide vaatajaid-kuulajaid need kõned siiski mõjustavad. Autor on aga moralist, kes usub naeru vabastavasse toimesse. Valesti mõistetud naiste ajad on möödas. Kes tahab, et teda mõistetaks, peab end mõistetavaks tegema.