Peaaegu ootamatult ilmub tumedasse öötaevasse kitsas hele viirg, mis järjest laienedes puudutab korraks tuhmuvaid tähti, enne kui puuokste tippu jõudes äratab magavad linnud. Loodus alustab uut päeva. Niisamuti paneb loojuv päike veel tasapisi hämarusse vajudes korraks taeva leegitsema, andes teed tähtede hõbedasele särale.

Seda analoogiat – päikesetõusu ja loojangut – olen proovinud luule kaudu viia inimhinges peituvate tunneteni.