Psühhoteraapiat võib võtta kui tegevust, mille kaudu püütakse psühholoogiliste vahenditega mõjutada patsiendi psüühikat ja mille eesmärgiks on kas kaotada või leevendada sümptomit või probleemi. Psühhoteraapia toimib alati vastasmõju kaudu, kus üheks osapooleks on patsient või patsiendid, ja teiseks inimene, kes ravib. Ravija on nii mõjutaja kui osaleja. Ravija ei ole puust, ta võib ravi käigus tunda masendust, tüdineda ja tahta kõigele käega lüüa. Sageli vajab inimene sellises olukorras tuge, et üle saada oma nõrkusest, kõhklustest ja võimetusetundest. Siit ka ravija vajadus abi järele. Sellest pärinebki tööjuhenduse idee.
Psühhiaatriline tööjuhendaja on kogenum psühhoteraapia asjatundja. Ta kureerib nooremat professionaali ja vahendab talle oma kogemusi, teadmisi ja oskusi. Tähtsaimaks eesmärgiks on juhendatava iseseisvumine.