Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?

Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.

Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.