John Langshaw Austin (1911–1960) oli üks XX sajandi juhtivaid filosoofe ja keeleteoreetikuid. Oxfordi ülikooli moraalifilosoofia professorina kuulus ta nn tavakeelefilosoofide ringi, mis üritas käsitleda suuri filosoofilisi probleeme igapäevase keelekasutuse uurimise kaudu.
Tema kuulsaim teos, klassikaks saanud raamat «Kuidas teha sõnadega asju» («How to do things with words», 1962) ilmus kaks aastat pärast autori surma ning põhineb 1955. aastal Harvardi ülikoolis peetud William Jamesile pühendatud loengutel. Selle raamatuga pani Austin aluse kõnetegude teooriale, mis põhineb ideel, et igasugune keelekasutus sisaldab performatiivset aspekti ‒ öelda tähendab teha. Tegemist pole mitte monograafia, vaid loengukursusega, mis ei pretendeeri ammendava süsteemi loomisele, vaid teeb midagi olulisemat: avab ukse uude keelefilosoofia valdkonda. Siin peitub ka selle teksti võlu – see juhatab lugejad filosoofi mõttemaailma, kus peenemad mõtete ja tunnete nüansid kibelevad adekvaatse sõnastuse järele.
Raamat jaotub kaheks ebavõrdseks osaks. Esimene keskendub nendele ütlustele, mida Austin nimetab performatiivseteks, analüüsides detailselt nii nende esitamistingimusi kui ka keelelist eripära. Raamatu teises pooles skitseerib Austin üldisema kõnetegude teooria.
Austin illustreerib oma teooriat rohkete ja kohati humoorikate näidetega. Nimepanekud lapsele, laevale, linnale jne on performatiivsed kõneteod, mida saavad sooritada kindlad isikud kindlates olukordades. Austin toob näiteks, et kui ta näeb kail jalutades laeva küljes rippuvat šampanjapudelit ja lööb selle vastu laeva puruks, öeldes «Ma ristin selle laeva Härra Staliniks», siis vaatamata vormeli õigsusele on see performatiivne ütlus ebaõnnestunud. Laev ei saa nimeks Härra Stalin ning härra Austini tegevus ei kvalifitseeru nimeandva kõneteona, vaid väärteona (huligaansusena).
Austin osutas oma mõjuka raamatuga probleemide hulgale, mis ei raputanud mitte üksnes filosoofiat ja keeleteadust, vaid ka kõiki kommunikatsiooniga seotud valdkondi, nt antropoloogiat, sotsioloogiat, kirjandusteadust, juurat, tehisintellekti, samuti teatrit ja lavakunsti.
