Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse «irrealismi» kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad.

Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest.

Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.