Kas on võimalik tagasi pöörduda paika, kust sa pole kunagi lahkunud? Nagu talumehest provintsi-Odüsseus, jõuab pereisa Domingo pärast surma kodukülla, mille ta ligi pool sajandit tagasi oli sunnitud maha jätma. Hingematvalt kauni ja samal ajal pelutava maastiku taustal, veehoidla ääres, mis peidab endas üleujutatud külasid, mõtlevad kolme põlvkonna esindajad vanaisa viimsele puhkusele saates igaüks omi mõtteid. Varemeid varjavas vees peegelduvad nende mälestused, kaotused ja kripeldused: kuusteist viisi näha kadunukest ja kaaslasi, saatust ja surma, minevikku ja juurtetust, kuusteist viisi, kuidas vaadata vett.
Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud «Kollane vihm» («La lluvia amarilla»), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina.
«Kuidas vaadata vett» («Distintas formas de mirar el agua») ilmus hispaania keeles 2015. aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerumine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks. Kui «Kollase vihma» ilmudes 1988. aastal oli Llamazares Hispaania kirjanduspildis veidrik, kes puudutas moodsa maailma seisukohast riskantset ja seni käsitlemata teemat, siis pärast teda on külade tühjenemise ja linnastumise teema Hispaania kirjanduses märgatavat tähelepanu leidnud. Lisaks romaanidele kirjutab Llamazares lühijutte, esseistikat ja luulet ning on ajakirjanik ja populaarsete reisiraamatute autor.
