Dale Carnegie väidab, et iga inimene võib kõneleda, kui ta hoogu satub. Ta ütleb, et kui sa lööd kõige rumalamale mehele linnas vastu nägu ja lööd ta pikali, ajab ta end püsti ja kõneleb niisuguse sõnakuse, tule ja vaimustusega, et võiks võistelda ka kõige kuulsama oraatoriga. Ta väidab, et peaaegu iga inimene võib rahva ees vastuvõetavalt kõneleda, kui tal on eneseusaldust ja idee, mis keeb ja küpseb temas.

Eneseusalduse arendamiseks, ütleb ta, on kõige õigem viis teha just seda, mida kardad teha, ja pidada meeles oma õnnestumisi. Nii sunnib ta iga osavõtjat kõnelema igal kursuse istungil. Kuulajaskond elab kaasa. Nad kõik tahavad sama sihti saavutada; ja püsiva praktika kaudu nad arendavad julgust, eneseusaldust ja hoogu, mis kanduvad üle nende erakõnelustesse.

Dale Carnegie ütleb, et tema peaülesanne kõigi nende aastate jooksul ei seisnud mitte avaliku kõnelemise õpetuses – see on vaid kõrvalise tähtsusega. Ta väidab, et ta peategevuseks oli aidata inimesi võita oma kartust ja arendada julgust.

Kui te selle raamatu lugemisest võidate ainult ühe asja: suurema kalduvuse mõeldes arvestada teise isiku seisukohta ja näha asju tema vaatenurgast – kui õpite kas või selle ainsa asja siit raamatust, siis võib see kergesti osutuda verstapostiks teie karjääris.