«Hämaruses libiseb lahtisest aknast aeglaselt sisse midagi pikka ja valget. Valge madu. Hirm naelutab Silva paigale, veri kohiseb kõrvus. Instinktiivselt surub ta silmad kinni, ei, see ei saa olla päriselt, ma magan, ma näen seda unes, kõik on tegelikult hästi, siin ei ole kedagi. Meeletu jõuga sunnib ta end hirmust hoolimata silmi avama. Sekundiga saab kõik selgeks.
See on käsi. Keegi tahab mu last röövida.»
***
Silva Stökel, uuriv ajakirjanik ja nüüd kahe lapse eest vastutav üksikema, on keerukas olukorras. Tema poeg on autistlik ja adopteeritud 8-aastane poiss ei ole oma senises elus ühtegi sõna rääkinud. Peale selle, et poiss on tema noorpõlve armastuse Miko poeg, ei seo neid kahte miski.
Omaveres, pealtnäha rahulikus väikelinnas toimub õudustäratav sündmus – tänavalt leitakse 8-aastase poisi surnukeha, kelle kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda. Lapse surmapõhjust on keeruline kindlaks teha.
Politseiuurija Paul Vender arvab, et Silva oskab juhtumi lahendamise juures abiks olla. Silva keeldub – kuni ühe õhtuni, mil keegi üritab tema poega röövida. Segaste sündmustega öös viskub Silva oma poja asemel kaitsma adopteeritud Mikaeli.
Mida tähendab emadus naisele, kellel tuleb kaitsta oma lapsi tõelise kurjuse eest?
