Kanadas elav Eerik Purje kirjeldab oma mälestusteraamatus sooja huumoriga lapsepõlve Eesti Vabariigis: kodu Tartumaal Kõnnul ja selle küla värvikaid inimesi kõigi oma veidrustega. «Jah, see oli rahvuslikus mõttes kuldne ajastu. /–-/ Minuealistest püüti vormida eestlasi selle sõna parimas tähenduses. Raamatu lehekülgedel loodan lugejale tõestada, et nii mõnegi puhul on vormijate püüded ja taotlused vilja kandnud. Ehk mahun ma isegi servapidi nende ridadesse,» tunnistab Purje.

Autor kutsub lugejat kaasa kõndima läbi nende 17 aasta, mis talle anti elada Eestis. Samuti kirjutab ta järgnevast viiest aastast, kuhu mahuvad sõjateekond Saksamaal, vangi- ja põgenikelaagrid ning esimesed emigratsiooniaastad Austraalias ja Kanadas, ning püüab vastata mitmele valusale küsimusele, näiteks mis ikkagi sundis teda ja teisi temavanuseid noormehi oma kodumaad neil rasketel okupatsiooniaastatel kõhklematult maha jätma.