Tore lugu kahest tüdrukust, Piiast ja Miiast, kes on juba päris suured - seda siis, kui midagi on teha vaja, näiteks porgandipeenart rohida.
Teisest küljest - kui nad tahavad minna männikusse suure kiigega kiikuma - siis on nad justkui ikka väikesed, keda üksipäini hulkuma minna ei lubata.
Seega on Piia ja Miia päris paraja vanusega tüdrukud, kes on terve suve maal vanaema juures ning teevad seal igasuguseid põnevaid asju: magavad lakas, kiiguvad ülevõllikiigega, räägivad tondijutte, käivad vanaemaga surnuaial ja mängivad.