Ferenc Herczeg on Jókai, Gárdonyi ja Mikszáthi kõrval silmapaistvaim ja ungaripäraseim autor mitte ainult keeles ja teemade valikus, vaid ka, et ta jätkab XIX sajandi keskpaiku puhkenud klassilis-rahvusliku ungari kirjanduse traditsioone.
Herczeg käsitleb oma teoseis nii seltskondlikke probleeme laiemas ulatuses kui ka üksiku isiku hingeomadusi. Ta töödes on lahendamisele määratud mingi üksik elunähtus, kuid ometi ei kipu seetõttu esile teatud taotlev tendents. Tema mees- ja naistüübid on selgelt raiutud. Need ei ole aga elutud marmorkujud, vaid H. näitab kui moodne hingeelulahendava romaani meister, tõelist ja sügavat hingeelu tundmist.
A. Murakin