Sõprade Aaviku ja Tuglase elu ning looming on tihedasti põimunud nii eesti kui ka soome keele-, kirjandus- ja raamatuloos, soome kultuuri mõju Noor-Eestile ja keeleuuendusliikumisele on ilmne.
Johannes Aaviku ja Friedebert Tuglase pikk kirjavahetus on oma aja eesti ja soome kultuurielu, eestlaste vaimse tegevuse ja esteetilise mõtte arengu peegel, milles nad ise on kesksel kohal. Osa kirju on kaotsi läinud või veel leidmata. Sellegipoolest peegeldab mõttetihe dialoog (saatja kirjades avalduvad ka partneri seisukohad pro et contra) nende vaadete kujunemist: näitab Tuglast kirjanikuna, kirjandusloolasena, kriitikuna, esseistina, tõlkijana, toimetajana, koostajana, kirjanduselu organiseerijana; Aavikut erakordselt julge keelefilosoofia loojana, eesti kirjakeele uuendajana ja korraldajana, kirjanikuna, publitsistina, kriitikuna, tõlkijana, kirjastajana, pedagoogina. See unikaalne ja aegumatu isiksuste lugu on ühtlasi osa eesti humanitaarse mõtte otsingute ja sügavkünni ajaloost 1908-1943.
Helgi Vihma