«Siin põhjaranniku üksildases kalurikülas, vana helesinise maja ärklikorrusel, vaatan välja akendest, mis suvetuultele valla, ja minus ei kasva muud kui tunne, et ma ei tea. Hulbin nagu rohutuust lainetel – liiga kerge, et uppuda, liiga tühine, et valida suunda.»

Kolmel järjestikusel suvel põhjaranniku kalurikülas kirjutatud raamat põimib endasse nii luuletusi kui ka vabas vormis mõtisklusi, kus ümbritsevast maastikust saab ühtlasi inimese sisemine olek. Tekstide tüünele meeleolule vastandub tajumus inimelu lühidusest ja asjade kaduvusest ajas.
Raamat sisaldab ka luuletuse «Igal hommikul ärkan justkui unest», mis esitati 2012. aastal Juhan Liivi luulepreemia nominendiks ning Andres Ehini mälestuseks kirjutatud luuletuse «Kui mind kõnetab taevane rändur».