Jaan kuulatas hetke oma mälestuses kõlavat Tiina häält.
Nii selgesti tõusis ta praegu silme ette ringmängus, tantsides teiste seas, jaanitule helk silmis ja palgel ja ikka jälle naeratavat pilku heites vahtra all istujale...
Siin, just samas, olid nad tagasi jõudes istunud, Tiina kivil, toetades ta põlvede najale. Kivi on siin... ikka sama.
«Jaan, tunned, kuis kõik on elav, maailm ja öö, ja nõiduses, jaaniöö. Ei, keha ei ole elav», kähises Tiina sosistav hääl, nagu vette kastetud punane raud, «keha on nagu puu, mille sees on tuli - elu. Õrn ja hell ja hirmus tuli oma võimu poolest. Tuli, mis kõike tahab endaks muuta. Nii on, et mu süda põleb. Vaid kehi on meil kaks, aga selles põlemises oleme üks.
Vaata, seal, taevas - Koit ja Hämarik - vaid üks õrn tulemeri. Kas meiegi ei ole samuti taevasse kirjutatud...?»
Ja mõne aja järele:
«Taevas? Taevariik?, kas see ei olegi just see põlev kõiges - Elu, mis elab kõiges elavas. Tuvi ütles kord nõnda...»