See on aus ja valus autobiograafiline lugu noorest naisest, kes kooliajal sattus amfetamiinisõltuvusse. Raamat räägib vaimsest kokkuvarisemisest, valedest, kaotatud sõpradest ja hetkest, mil elu jäi seisma haigla seinte vahel.

See ei ole lihtsalt lugu langusest. See on lugu inimeset, kes õpib uuesti elama.
Annika Rehemaa esimene raamat „Kuni ma veel hingan“ sündis soovist rääkida päriselt sellest, millest sageli vaikitakse: kuidas sõltuvus inimese tasapisi murrab, viib
eemale iseendast ja lähedastest.
Annika eesmärk ei ole ainult jutustada oma lugu, vaid anda hääl neile, kes tunnevad end üksi ja katki ning kes otsivad isegi kõige süngemast kohast tagasi teed elu juurde.
«Selle raamatu kirjutamine võttis aega kaks aastat,» ütleb autoir. «Kaks aastat mõtlemist, meenutamist, uuesti läbielamist. Oli päevi, kus ma kirjutasin mitu lehekülge järjest, ja oli nädalaid, kus ma ei suutnud ühtegi lauset kirja panna. Mõned peatükid sündisid ühe hingetõmbega, teised jäid nädalateks venima mitte sellepärast, et mul poleks olnud midagi öelda, vaid sellepärast, et öelda oli liiga valus.»