Erakordne perekonnalugu George V-st, Wilhelm II-st ja Nikolai I-st - kolmest nõbust, kes viisid maailma sõtta. 1914. aasta juuli viimastel päevadel saatsid kuningas, keiser ja tsaar – keda pere keskel kutsuti hellitlevalt Georgieks, Willyks ja Nickyks – üksteisele telegramme. Kolm meest, kes valitsesid poolt maailma. Nad olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hulgaliselt õukondlasi ja teenijaid. Nad olid kuninglikud kolleegid, nimetades end kuningate ametiühinguks, kes seisavad õlg õla kõrval võitluses pead tõstva sotsialismi, vabariikluse ja, lõpuks, revolutsiooniga Venemaal ja Saksamaal. Aga 1914. aasta juulis nende ametiühing lagunes. Nad süüdistasid üksteist lähenevas katastroofis – esimese maailmasõja puhkemises.

«Kas ma olen järsku hulluks läinud?» küsis Nicky oma naiselt Alixilt Willy telegrammi näidates. «Mida ometi William sellega mõtleb, kui teeb näo, nagu see, kas sõda hoitakse ära või mitte, oleneks ikka veel minust! Ta anub mind, et ma ei laseks oma vägedel piiri ületada!» Saksamaa oli Venemaale kuus tundi enne seda sõja kuulutanud. Perekondlikel koosviibimistel tehti küll sõbralikke nägusid, kuid tegelikult lõõmas tuha all tüli.

Varem avaldamata dokumentidele toetudes toob ajaloolane Catrine Clay meie ette erakordse loo valitsejatest, sugulastest, headest sõpradest, ja üritab leida vastust küsimusele, kes tegelikult on vastutav maailmasõja puhkemise eest – kuningas, keiser või tsaar.