«Kuningas Leari» võib nimetada kannatuste tragöödiaks. Näidend on kirjutatud 1605. ja 1606. aasta vahel.
Nagu enama osa oma töist, nii kirjutas Shakespeare Learigi aineil, kasutades olevat materjali ning andes sellele vast ise väärtusliku liha, vere ja hinge. Mis siin huvitav on, on see, et «Kuningas Lear» koosneb õieti kahest tragöödiast. Üks, Holinshed'i kroonikast ammutatud materjal õnnetust kuningast Learist on meisterlikult liidetud teisega, Philipp Sidney teosest – The Countess of Pembroke's Arcadia (1590) – Gloster'i suhted poegade Edmundi ja Edgariga.
Nii esimese kui teise allika sündmustikust on täpsusega kinni peetud, isegi tüüpide nimedest, kuid Holinshedi lodevus ja Sidney sohipoja Edmundi liiga masendav tänutus on tasandatud, on elavaks ja usutavaks voolitud.
Äraandmised, müüdavus, elajalikud tungid, hulkuv ja põgenev voorus kerjuslikkuses, juubeldav roim, piiritu enda häbituses, põlatud kirgede heitlus, oheldamata algmete halastamatus – need on tegurid, milledest läbitud tragöödia «Kuningas Lear».
Mihkel Jürna