Taani kuninga eri meelt vasallide vahel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörisena üle Eestimaa hertsogkonna, jättes maha suitsevad ahervaremed ja koletu hulga tapetuid. Mässutuli süttib peagi ka Lääne- ja Saaremaal. Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele, kus nad ordulinnustest varju otsides pajatavad õõvastavaid lugusid mässajate hirmutegudest. Orduvennad oleks seda just nagu oodanud. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ettesattuvaid talupoegade salku maha nottides ratsutab ordumeister otse Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Raehärrad ja Toompeale varjunud Taani kuninga vasallid paluvad ordult kaitset, mida ordumeister armulikult ka lubab. Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saaremaa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks. Pöide tapatalgute järgne joovastus muutub peagi ebakindluseks tuleviku ees, niigi hapravõitu üksmeelt õõnestab aga Pöide kihlakunna mõjukate suguvõsade omavaheline rivaalitsemine.
Vääramatu tormina silmapiiril varitsev sõda paneb proovile inimeste meelekindluse, omavahelised suhted ja nii mõnigi, keda me arvasime läbi ja lõhki tundvat, osutub hoopistükkis kellekski teiseks.
