Anonüümne jutukogu «Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu» pärineb keskaegsest Indiast (11.–15. saj.). Kuningas Bhoja I üritab istuda Lõvitroonile, kuid selle nikerdatud kujukesed takistavad teda, jutustades lugusid inimlikust superkangelasest Vikramast, tema seiklustest inimeste, jumalate ja kurivaimude keskel.

Martti Kalda on need jutud tõlkinud sanskriti keelest, kõige tuntumast ja algallikale lähemal seisvast Lõuna-India versioonist. Muinasjutulist seiklust täiendavad tõlkija kommentaarid ning ajaloolis-kultuurilist tausta tutvustav põhjalik saatesõna.
Vikrama ja Lõvitrooni lood on küll üliinimlikud ja jumalikud, ent sellegipoolest on «Kuningas Vikramārka elukäigu» novellides ka mingi sügav üldinimlikkus. Esmalt kuningas eneses, kes on küll ideaalne ja jumalik, ent siiski lihtne inimene oma puuduste ja üllameelsuse ning viimaks ka hukutava lahkuse ja heldusega. Teisalt kajastub inimlikkus kõigis neis, kes teda ümbritsevad. Kindlasti on see ka kirjanduslik võte: mida viletsamad vaimselt ja armetumad välimuselt taustategelased on, seda kirkamalt kerkib esile peategelane. Samas on tekstid suutnud hästi tabada hädasolijate meelelaadi, osanud neid vaid paari lause või kujundiga tõeliselt ilmekalt kujutada. Ning viimaks saab selgeks, mis või kes Vikrama on. Inimsuse ideaalkuju, pimedust peletav lootus, et keegi kusagil suudab ilma paremaks muuta. Inimsuse mõõdupuu.