Arthur Schopenhaueri peateoses «Maailm kui tahe ja kujutlus» on esitatud tema pessimistliku filosoofia süsteem. Selle keskmeks on metafüüsiline õpetus maailmast kui tahtest, mis on pime, igitunglev, igirahuldamatu ja sellepärast õnnetu. Inimene vabaneb tahte vaevadest, kui õpib vaatlema maailma ja elu soovideta, ihadeta, tagamõteteta.
Käesolev raamat sisaldab katket Schopenhaueri peateose lisadest, kus räägitakse loovusest ja kunstist.
«Elu ei ole ealeski ilus, ilusad on ainult elupildid ja nimelt kunsti või poeesia kirgastavas peeglis, või olgu siis nooruses, kus me elu veel ei tunne.»
«Mitte ainult filosoofia, vaid ka kaunite kunstide põhieesmärk on lahendada eksistentsiprobleem, sest igas vaimus, mis korraks maailma objektiivsele vaatlemisele andub, on aktualiseerunud püüd olgugi peidetud ja ebateadlik mõista asjade, elu, eksistentsi olemust.»
