Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.