«Kuradil ei ole varju» pole romaan. Ta pole ka mälestusteraamat. Siiski on tegelased - mitte kõik päris oma nimedega - nii olnud ja elanud, nagu neist siin on kirjutatud, Kõik, mis nendega tehti, on tõsi, ka see, mis neile enestele teha jäeti - seda oli vähe -, on tõsi.

Noored ja vanad, kellest raamat jutustab, ei olnud kangelased ega tahtnud seda olla. Ometi peab tõdema, et nad seda olid. Teos käsitleb elu Nõukogude Eesti naistevanglas sõjajärgsel ajal (1946). Kuigi tegevuskoht on piiratud, annab raamat ometi pildi elust ka väljaspool - nõukogude tegelikkusest, selle režiimi vägivallast ja eestlaste, isegi noorte tütarlaste vankumatust vastupanuvaimust kõige lootusetumas olukorras. See on teos, mis kauaks meelde ja dokumendina püsima jääb meie rahva kannatustest võõra okupatsiooni all.

Raamatule järgnevad samalt autorilt «Vägivallamaa» ja «Režiim - see kõlab uhkelt».