Reet Kudu 12. romaani «Kuristikupealsed» peategelane on hinnatud kirjanik. Hinnatud on vähemalt tema looming. Seda aga Euroopas, sest Eestis tundub daam kõigile üha võõramaks jäävat. Võõras on ta eestlastele, kelle jaoks tema jutud ja laulud tunduvad sageli liialt «rahvusvahelised», tema kultuursus häirivalt kõrge ning tema hoiakud üleüldse arusaamatud. Oma jahmatuseks tajub naine, et ta jääb üha kaugemaks ka eurooplastele. Kus on ta liialt vene-, kus eestimeelne, kus liiga avatud, kus liialt suletud loomuga. Keskealiste meeste flirdikatseid küll jagub, eriti Itaalias, kus romaani tegevus toimub, kuid need ei asenda intellektuaalset suhtlust ega ausat mõttevahetust. Kas tark ja loominguline keskealine daam ongi loodud üksi olema? Poliitilistel, eraelulistel ja kes teab veel mis põhjustel?