Marian Leatherby on 92 aastat vana, reibas ja hea tervise juures. Kui talle kingitakse kaunis kuuldesarv, mis aitab naisel ümbritsevaga paremini kursis olla, avastab ta korraga, et temast üritatakse lahti saada. Peatselt leiab Marian end veidrast hooldekodust, kus tegeldakse muuhulgas ka salapäraste rituaalidega. Õige pea aga läheb asi käest ära ning järjest jaburamaks kiskuvate sündmuste käigus ilmuvad välja iidsed saladokumendid, maa-alused käigud ja maagilis-mütoloogilised jõud. Ühe XX sajandi olulisema naissürrealisti Leonora Carringtoni tuntuimas proosateoses avaneb meile seesama anarhiline ja fantaasiarikas maailm, mida võib leida ka tema maalidelt.
Mary Leonora Carrington (1917-2011) sündis jõukas briti perekonnas ning sai alghariduse koduõpetajate ja nunnade käe all. Koolidest visati ta allumatu käitumise tõttu järjepanu välja, ühte Firenze kunstikooli jäi ta siiski pikemalt pidama. Hiljem jätkas ta oma kunstiharidust Pariisis, kuhu teda oli viinud huvi sürrealismi vastu. Murranguliseks nii elus kui kunstis kujunes tema suhe maalikunstnik Max Ernstiga. Kui Ernst 1939. aastal arreteeriti, põgenes Carrington Mehhikosse, millest sai tema peamine kodu elu lõpuni. Seal saavutas ta ka tunnustuse maalikunstnikuna ning peamiselt selles rollis teataksegi teda tänini.
Soovitan «Kuuldesarve» lugeda kõigil, kellele ei meeldi sürrealism. Freudistliku psühhoanalüüsi asemel ammutab Carrington inspiratsiooni kaugete kultuuride mütoloogiast. Lugu jutustatakse naise perspektiivist, kes ei ole muusa ega võrgutaja rollis, vaid hoopis poolkurt ekstsentriline rauk. Ebamääraste tungide asemel kannavad tegelasi edasi uudishimu ja elurõõm. Ja paraku mõjub «Kuuldesarv» meie üha sürreaalsemaks muutuvas maailmas lihtsalt ootamatult täpsena. [i:124512], kirjanik ja karikaturist
See raamat siin annab võimaluse end kaotada, aga seejärel ka end leida ja siis uuesti kaotada. «Kuuldesarv» aitab, viib edasi kuskile kaugemale ja kõrgemale ning annab lootust — või siis lihtsalt väga kummalise kogemuse. [i:97148], maalikunstnik
