Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis... 

Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh... No ausalt... 

Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku...

«Anna andeks,» tegi neiu haledat häält. «Ma pole lits, ausalt... Lihtsalt mul on väga raha vaja.» Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada... Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle... või püüda teda haledaks teha, hakata nutma?